34
Mis tähtsust on kellal
kui aega ei ole,
et leida võimalus
olla kohal.
Mis tähtsust on
kellal,
kui me ühes
olevikus
ei ela.
Ja mis tähtsust on sellel,
et sina ja mina
erinevad ühe
tähe poolest,
kui need tähed ühes galaktikas
ei ole.
35
On mõtteid,
mis löövad
südame paigast.
36
Luba, ma olen su lubadused.
Luba, ma olen loobitud tuulde.
Kildudeks purunenult.
Täidame vaikuse
silmade pilgutuste
sosinatega.
37
Läbi kolme akna ja üle kahe aia.
Väikese värava vahel.
Kasvavad kummalised taimed.
Hilinenult, kuna hommikud on magusad.
Häirimatult, sest tunnid ei ole akadeemilise pikkusega.
Iseenda tempos.
Natuke rõõmustades iga sinise päikesekiire üle.
Iga sammu eest, mis läbi nende on astutud.
Nõeltena teravad ja paina pehmed
Taldade all väänavalt valus.
Aga kramplikult kallis.
38
Kogu aja veeta
egotsentriliselt
ja mitte ühtegi märki maailmast
tunnistada enda omaks.
​
Iseenda tõestamisega
lahti lasta
iseenda tõdedest
tõdedest iseendas.
39
Kirssidel on kivid
Õuntel on südamed.
Silmadel on valus
Ja sõrmedel on külm.
40
Kannan sinu sinist kampsunit
ja hoian sinu peos oma mullaseid sõrmi.
Me hiilime katedraali keldris
ja otsime seintelt hinnalisi tõmmiseid.
Lilleoksa pidi juhin teed, äkki olen uppumas.
Ja kapten karjub hispaania keeles,
aga ma ei tee temast välja,
sest kogu see meresõit oligi ainult üks suur seiklus.
Kümme tuvi tuhlab kusagil kuivanud lehtedes
ning pooliku kookospähkli seest sünnivad
härmas tiibadega
liblikad.
41
Väikene tüdruk
blondide inglilokkidega.
Päevitunud jalad
valge kleidi alt välja vilksatamas
tantsib paljajalu
kloostri siseaia
keskajases hinguses.
Tõrvikute valgel
jaa aegunud muusika saatel.
Tantsib oma tuleviku pattude lunastuseks.
Tantsib end vabaks.
42
Ma mõistan su mõtteid.
Hukka
läinud on päike.
Nagu nooruski
vanade naiste hääletoonis.
Aga ikka veel.
Müstiliselt magus
On hommikul jalutada
Läbi kastese rohu
lõhnava kasvuhoone
Sooja mulla sisse.
Tantsima.
43
Hämaras õhus
ei põle küünlad
vaid minu kärsitus,
mis ihkab kustumise lõhna
Palun anna mulle
tagasi
kõik see,
mis sa jätsid võtmata.
44
Mind ei heiduta
värvid ja helid,
mis muudavad oma laineid
ja nende pikkuseid.
Mind ei heiduta murduvad pilgud
ja pilbasteks kistud hinged.
Mind heidutab see käegalöömise tunne,
kes lauaaluses nurgas
ringi hiilib,
keda ma kinni püüda püüan
naabritelt laenatud hiirelõksuga.
Peibutan teda iseendaga,
et siis kättejõudes
hellitata teda
oma soojades pihkudes.
Ilma löömata.
45
Istume aja ära.
Kui ma jalutan
mööda sinu mõtteid
Sinust mööda.
Ja valetan silmade sisse sära,
mis kulub iga korraga
kui mu laud silmapilguks
kohtuvad.
Iga korraga kui mu ripsmed
teineteise embusesse
murdosasekundiks langevad.
46
Aga need linnud, kes ei laula?
Ja oravad, kes pähkleid ei söö.
Need kivid, kelle sees tuksub süda.
Ja need puud, kes kirge ei küta.
Ja paber, mis on trükitud rahaks.
Ja valgus, mis ei taha pimestada.
Ma tulen koos teiega kaasa.
Ma tunnen
teile
kaasa.
47
Rongijaamas.
Täiskuu
ja laterna valguses.
Rööpad viivad lõpmatusse.
Jalutame poolele teele
ja tagasi.
Pingid on piklikud
ja varjud väljaveninud.
Istume maha.
et uuesti püsti tõusta
ja enam mitte kunagi näha.
Tuleta mulle meelde,
et ma hingaksin
uuesti sisse
ja seejärel
välja.
48
Kikivarvul hiilin
naabrite akende taga.
Eemalseisva puu otsas.
Linnumaja katusel.
Telefoni numbrite peal.
Hajuvate pilvede all.
Sametistes pool- ja täisvarjudes.
Petmiste räpastes avaustes.
Ikka veel paitad mu hinge
kui nurruvat koera
ööpäikeses
ning tema fiktsioonis
49
Ütle,
et lumi sajab kolmeks korraks
ja et
hinged ei sula,
vaid
taasärkavad
nagu martsipani lõhn
ühes salajases unenäos.
Ütle, et
sõnu on vähem, kui mõtteid nende taga
ja
keegi teab kõigele tähendust.
Ütle, et
päevad võivad kesta
kauem kui kuud
ja et
öödes õitsevad
kõige hinnalisemad õied.
​
Ütle, et
ma kunagi seisan tasasel pinnal
ja tunnen end maailma tipus.
Ütle,
et keelel ei ole tähtsust
ja et alateadvuste juures on täna õhtul pidu.
​
Ütle,
et mägedel on rohkem kui silmad
ja silmadel on rohkem kui ripsmed.
​
Ütle, et
must ja valge on enam kui mitte-värvid
ja et aknaluuke pannakse kinni
ainult selleks,
et neid uuesti avada.
Ütle, et füüsika seadused ei valitse maailma üle
ja et ükskord oli võimalik
seista tagurpidi
maakera teisel poolel.
​
Ütle, et
kunagi on keegi,
kes võtab kitarri ja mööda heliredeleid
viib taevani välja.
Ja ütle siis,et
õnn ootab
nurga taga,
et saaks meid ehmatada
ja ma naeratan kergendatult,
kui ta teolt taban
​
Ja siis ma ütlen sulle,
et ma võin hommikul köögi tühjaks tõsta
ja põranda patjade ja vaipadega täita,
et oleks, kus hommikust süüa
​
Ja siis ma ütlen sulle,
et keskpäeva saabumist
peab tähistama vahuveiniga.
​
Ja siis ma ütlen sulle, et
ma valetasin,
kui ütlesin, et
mind väga huvitab, miks meil on varbad.
Sest tegelikult mind huvitab,
miks sinu sõrmede vahel on vahed,
kuhu minu sõrmed igatsevad
vahel
50
Vestluse lõpp tuleb kergemalt
kui selle algus.
Eriti veel,
kui arvestame asjaolu,
et me sellega kuhugi ei jõua.
Teisele poole piire
kui
siis ehk ainult.
​
Aga kui me lähme siit
lõpuks ära
siis minevikku mitmekordselt.
Minetades.
51
Sulgudes on ukse vahel üks sõna.
Tähendus seletatud sulgudes.
Õhk paitab ta sulgkerget kõla.
Nii hellalt ja nõnda õhkõrnalt.
Design by kerliaava.com
