1
Ma uskusin aastaid, et aeg toob armastust.
Ma uskusin aastaid.
Ja nad tõidki
Armastust.
Ja nii paljut muudki veel.
Ma uskusin aastaid, et aeg toob armastust.
Keda siis veel uskuda,
kui mitte aega.
2
Ootuselevusest hoolimata
jään lõpuks magama.
Et uue päevaga saabudes
saaksin kasvatada oma mõjurõõmu piire.
3
Hingetõmbe haaval.
Minu hing tõmbab
Sinu hinge suunas.
Sinu hing tõmbab
Minu hinge suunas.
See ongi
hinge tõmme.
Kui ma hingan Sinu suunas.
Ja see kõik on väga tore, aga
mõnikord ma lihtsalt tahaksin korraks
hinge tõmmata.
Õues. Värske õhu käes.
Enda suunas tagasi.
Hingata.
Kuniks uuesti lepin, et
Minu hinge tõmme.
On Sinu hinge suunas.
Sinu hinge tõmme.
On Minu hinge suunas.
4
Südame tunnistus
kinnitab, et
kui ma ise ei oleks olnud igas hetkes ise kohal
Kui ma ei oleks elu ja ennast selles nii lähedalt kogenud,
siis neid tähti ja sõnu kirja pannes
mulle tunduks, et ma luuletan.
Aga tegelikult nii ju luuaksegi
luulet.
Kui suled pea
ja avad südame
ja sulepeaga
valgel paberil
avad akna
tähistaeva
südamesse
5
Presidendina korraldan
pidulike bankettide asemel
vastuvõtte, kus hinged kajavad teineteisele vastu.
Kaunite kangaste
kallite ehete,
kvaliteetsete komplektide asemel
piisab perfektseks väljanägemiseks,
kui enda sisse päriselt näha.
Ei olegi vaja fotoseina ja kaamerasilma.
Piisab, et oma hinge ilu teise kajas ära tunda ja see ilu vastu võtta.
Sellised ongi minu hingekaja vastuvõtud.
6
Just värskelt said läbi minu meelerahu läbirääkimised.
Jäin tulemusega rahule.
Olin kaval
Meelega
juhtisin vestlusi läbi stsenaariumite,
mis tuvastasid hirmu ohtudest.
Konsensuslikult otsustasin,
et proovin saada omadega hästi läbi.
Aga pean tunnistama, et need kõnelused
võtsid mind täiesti läbi.
7
Murenevad kaljud ja pudenevad teerajad.
Kaljust kiviks.
Kivist liivaks.
Liivast tolmuks.
Tolmust tuuleks.
Nii lihtsalt see käibki:
ühe tavalise kalju
õhku tõus.
8
Sa vallutad mu silmi
oma pilguga
ronid üle mu põlvede
ümber mu südame
hiilid üle mu kurgu kuristiku
läbi huulte
takerdud korraks mu põselohkude sisse
üheks puhkehetkeks.
Kuni oledki kohal.
Nii, et ühtegi tippu ei jää alles.
Las ma puhkan ise Su jalamil
9
Magan hommikuti nii kaua,
kui süda kutsub.
Pikutan nii pikalt, et
hing puhkab õide.
10
On oht, et õhku laskmine
võib kõlada plahvatusohtlikult.
Aga tegelikult on kõik konfliktid
seni tõestanud alati,
et kui lasta pingeid välja.
Lasta õhku kahe vahele.
See pigem alati maandab ja mahendab.
11
Mu marraskil põlvele puhud peale
lohutussõnu ja pead mind vaesekeks.
Ma saan aru, et ma just kukkusin
ja ma saan aru, et mu põlv teeb mulle valu
ja ma saan aru, et sa tahad mulle ainult head,
aga mul on väga raske mõista, miks üks kukkumine.
Üks marraskil põlv.
Minust vaese teeb.
Sest sa ise oled mulle ju põlvest põlve õpetanud, et
valu läheb mööda
ja põlv saab terveks
Nii, et kas Sa palun järgmine kord
mind lohutaksid
sõnadega oh rikkake.
Ja meenutaksid mulle, et hoolimata hetkelisest valust
jääb kogu varandus alles.
12
Nii suupärane on öelda Sinu nime.
Justkui minu huuled oleksid harjutanud sünnist saati,
kuidas sellist tähekombinatsiooni
tõlkida helilainetesse.
Nii suupärane, et see on lausa suurepärane
lausuda su nime avatud suuga.
Ilma kordagi kartmata, et süda jahtuks ära.
Vaid teadmises, et tuli ainult seeläbi tuult saab juurde.
Et kuumemalt põleda.
13
Nende suudluste jaoks ei ole vaja küsida luba.
Need kallistused ei vaja manuaali.
Tean omast käest, mis tunne on, kui sinu oma hoiab kinni minu käest.
Ja omast südamest tean seda, et meie südamed
hoiavad ühte maailma suurimat õnne.
Ja meie sinuga
teineteist selle sees.
14
Meie anded
ei olegi miski, mida saab selgeks õppida
keegi teine
neid ei omandagi.
Veelgi vähem saab neid välja teenida.
Veelgi vähem saab neid andeid teenida
pingutades või pingestades.
Need anded.
On meile antud
kingituseks.
Igaühele oma.
Usus, et me neid väärime.
Olla nende teenistuses
iseendana.
Selle pärast need ongi
Anded,
Sest nad on meile antud.
Kingituseks.
Need anded.
Ja ei ole meie ülesanne kahelda kinkija soovis
ega suuruses ega siiruses.
Ega selles, kas me neid väärime.
Meie ülesanne on lubada kingitustel läbi iseenda ellu ärgata.
Lubada neil ennast ellu äratada.
Nii nagu õhk äratab tule.
15
Taevas loksutab lennukit nii tugevalt,
et turvavööst hoolimata
pööran turvatunde taastamiseks pilgu maha.
Ja mul on tunne, et kogu maapind rapub
mu jalge all.
16
Korraks kangastub
mu silme ette
see kangas, mis looritab
ühel pidulikul hetkel mu silmi.
17
Sain läbi lõpueksamist.
Eksid ja eksimised
kõik koos
jäid kursuse lõpuks
eksami sisse.
Mina läksin lõpueksamist läbi.
Sain läbi väljapääsu
pääsu välja.
Uuele tasemele
õppima.
18
On lausa piinlik tunnistada, kui palju piina
mahub piinlikkuse sisse.
Piinarikkuse sisse,
piina ja rikkuse sisse
nii palju jõukust
mahub.
Ja allasuruvat jõudu.
19
Alguses oli Sõna
ja sõna sünnib tähtedest
nii nagu taevas
nõnda ka Maa peal.
Ja taeva tähtkuju maakeeli öeldes
ongi tähestik.
Sosistab mahajäetud observatooriumis
isehakanud tähetark
Noorelt armunud naisele tema kõrval.
Seal samas, kus
klaaskupli killud krigisevad nende taldade all
toovad neile õnne
ja toovad teineteist lähemale.
Kuniks ühel hetkel ei olegi
muu enam tähtis.
20
Ma arvan, et armastus käib silmade ja sõrmede ja varvaste kaudu.
Ja küünarnukkide ja põlveõndlate kaudu.
Ja juukseotste ja sünnimärkide kaudu.
Ja põsesarnale kukkunud üksiku ripsmekarva kaudu.
Ma arvan, et armastus käib nende inimeste kaudu, kes teda endas kannavad.
Teda endas hoiavad, teda teistega jagavad.
Teda kasvatavad ja läbi tema oma elusid loovad.
Tema läbi uusi elusid siia maailma toovad.
Aga kui ta tõesti käiks kõhu kaudu.
Jalutaks ühest kõhust teise.
Siis mu vanaisal oli üks afrodisiaakumi retsept, mille mu vanaema mulle kinkis.
Mis meelatel huultel sulab
ning seejärel südametesse aurustub.
21
Kogu maailm süüdistab kordamööda kõiki
vastutustundetus käitumises.
Ilma vastu tulemata
oma tunnetega.
Aga mina vaatan Sind ja näen, et su käitumine on
nii vastutundlik.
Nii õrn.
Nii õhkõrn, aga nii avatud.
Nii aus.
Nii ehe.
Su käitumine on nii vastutundlik.
et kõikidel hakkab kergem.
Sulle oma tunnetega vastu tulla.
22
Kogu elu on päikese poole elatud.
Altarid tervitavad igal lõunal
igapäevast
vahepeatust
teekonnal idast läände.
Teekonnal puhtusest pühadusse.
Ühe ringtee kaupa
ümber oma telje.
Ühe ringtee kaupa
ümber planeedi Maa.
Ühe ringtee kaupa
jagame ringiratast kaupa,
mis kestab kauem, kui ükski
mateeriana realiseerunud kaup
kingituste poe riiulil.
23
See siin on minu otsuste kindlus.
Müürid on laotud
otsusekindlalt
langetatud valikutest.
Vallikraav kaevatud
kahetsustest, millest kasu ei ole.
Vaatetorn pidevas ehitusprotsessis.
Kasvab tuleviku väljavaadetega paralleelselt.
Ja kõige keskel lehvib võidukalt lipp.
Kahtluste kiuste,
kui jään endale kindlaks
Ja enesekindluses oma kaitse leian.
24
Peatükk saab läbi
palju mõtteid on pandud kirja,
Ja kohati tundub, et üks
pea tükk
päriselt on lahustunud paberile.
Midagi pea küljest puudu ei ole.
Ükskõik, kui ajuvabalt see kõlab.
Lihtsalt ajul on nüüd rohkem vabadust.
Ruumi ja avarust.
Ja pingelangust,
sest üks peatükk on paberil.
Siit edasi saab aju vabalt
ainult südamega mõelda.
25
Ma armastan Su jalgu.
et nad ühel täiesti suvalisel õhtul otsustasid Sind tuua
sellesse kohta, kus Sa minuga kohtusid.
Ma armastan Su käsi.
et nad ühel mitte nii suvalisel hommikul otsustasid mind kallistada.
Kõvemini, kui oleks olnud viisakas.
Ma armastan Su põski,
et nende lohkudesse mahtus nii pehmelt
See musi, mis huultele ei julgenud maanduda.
Ma armastan Su selga,
Et ta nii otsusekindlalt end mulle meie esimesel lahku minekul näitas.
Aga veelgi enam armastan ma Su kaela,
et ta siiski Sinu pea selle selja tagant
tagasi vaatama keeras.
Ma armastan Sinu õlgu,
et nad kehitamise kergusega
minu mineviku koormat kandmast keeldusid.
Ma armastan Su südant,
et see on nii suur, et selle konteiner
peab olema täpselt Sinu pikkune.
Kallis. Ma armastan Sind.
Isegi, kui ma pean seda armastuse teekonda
häbelikkusega sillutama.
26
Elu on lust ja lillepidu,
kui kahe vanema venna kõrvale
maandub väikese õe mängulustiga
üks pisike lokkidega plika
ja kumbki neist poisikluttidest
ei mõista, miks vendluse kõrval
peaks kartma õelust,
vaid teavad juba varakult, et mida rohkem
on õide puhkenud naisi,
seda rohkem on maailmas õedlust ja lillepidu.
27
Esimesed kiired
paistavad päeva algusjoonel,
Esimesed kiired
mõtted koguvad tuure tumedamalt poolelt.
Esimesed kired
nende kohtumiste vahelt on lahtunud.
Enne veel, kui kukk
ühes kauges maanurgas
esimest korda sellel päeval
uuesti kireb.
Ja kusagil kooruvad munade seest uued suled.
28
Ma joonistan portreesid
luuleridade haaval
nendest inimestest minu ümber,
et seistes isenda haaval
endast ei peaks sõnagi lausuma.
29
Sa ütlesid, et Sa tuled mulle vastu
ja ma mõtlesin,
jaa, palun.
Mine mulle vastu.
Hästi lähedale.
Mine vastu oma kätega
kahelt poolt ja ümber õlgade.
Mine mulle vastu.
selja tagant ja salaja.
Oma lõuaga.
Minu pealae peale.
Mine mulle vastu oma häälega,
kui me oma tunnetest rääkida ei oska.
Mine mulle vastu oma pilguga,
kui me oma tõde näha ei julge.
Mine mulle vastu hommikul.
Kui kajakad karjuvad akna taga ja päike on alustanud päeva enne, kui me oleme valmis ärkama.
Mine mulle vastu oma kehaga.
Kogu oma kehaga.
Nii vastu, et hakkab üleni kuum.
Mine mulle vastu. Autoroolis ja praami järjekorras ja lennuki õhkutõusu ajal.
Mine mulle vastu. Jõkke hüpates ja merre sukeldudes ja gondliga kanalite kohal sõites.
Mine mulle vastu enne kolmandat jäätist enne kella kahteteist päeval kolmekümnekraadises kuumuses.
Mine mulle vastu.
Sellena, kes Sa enam ei ole.
Sellena, kelleks sa kunagi ei saa.
Mine mulle vastu Sinuna. Igas hetkes uuena.
Sa ütlesid, et Sa tuled mulle vastu ja
ma mõtlesin, et jaa palun. Tule mulle vastu.
Aga meie kohtumise lõpuks me mõlemad
saime aru, et
tegelikult sa ju hoopiski lähed.
Lähed vastu
minu tahtmist.
Ühes teises suunas ja ilma minuta.
Ja ma mõtlen, et nii vist tegelikult minnaksegi.
Nii vist tegelikult tullaksegi teineteisele vastu.
Kui lubatakse õigel ajal minna.
Ma luban.
30
Roostene piima mannerg
peatub värskete naatide vahel.
Mina toetan oma kuumast auravat keha
viltuse puuriida vastu.
Linnulaulu vahelt kuulen
läbi tikutopsi suuruse saunaakna
summutatud häälte naeru.
Kuniks märkan põhjanaela
ja mõtlen, et tema ainsa tähena viitsib särada.
Äkki see ei ole tema, aga teisi
astraalkehade nimesid ma ei tea.
Sinu nime ma tean.
Nagu sedagi, et
ükskõik, kui mitu korda ma saaksin valida,
Siis ikkagi Sinu kõrval
tahaksin magama minna
ja igal hommikul uuena ärgata.
31
Kordagi ei läinud korda
minna korda.
Vabandust, ma palun vabadust.
Palun vabadust paluda vabandust,
kui ma kordan ennast.
Vabandust, ma palun vabadust
minna korraks
teha korda end.
Minna korraks.
Minna korda vaid.
32
Milline on see A-tähega algav tunne
natukene kutsuv ja natukene kurb,
kui ma armastan Sinu hommikusi ärkamisi.
Ja seda, kuidas Sa oled avatud
kõigeks selleks, mis ootab ees.
Kui ma armastan Sinu lõunaseid lubadusi
ja seda, kuidas Sa usud, et kõik, mis pidi,
on tulnud või tuleb kohe.
Kohale.
Kui ma armastan Sinu õhtuseid ohkamisi
kergendusest ja teeseldud tõsidusest.
Ja kõigest sellest, mis enam ei tule.
Kui ma armastan Sinu öiseid ärkamisi
enne und, mis ei olegi oma nägu veel näidanud.
33
Sa küsid, kas ma tahaksin abielluda
ja ma vaatan pikalt kaugusesse.
Mõtlen tagasi elule ja nendele hetkedele, mil mul on olnud vaja abi.
Ja küsin, kas see võiks olla hoopis armastuselu, mida mööda siit edasi
ühiselt astutakse.
Sa tõused ühe põlve pealt püsti. Sa ei vaata kaugusesse.
Sa vaatad mulle otsa ja seejärel noogutad.
Nagu ristmikul, kus võetakse hetk veendumaks, kumb kummale annab teed.
Parema käe reeglit järgides
võtad minu parema käe
ja seejärel teed mulle ettepaneku.
Armastuselluda.
Ma noogutan vaikse veendumusega endamisi Sulle vastu.
Sest see tee on meile mõlemile antud.
Kumbki meist ei pea andma teed,
arvestama parema käe järgi
või viskama münti üle vasaku õla.
See tee siit ristmikult alates
on ühine.
Meile mõlemile antud.
Design by kerliaava.com
