1
Terviku nimel
loobuda osadest
​
Osade nimel
loobuda kõigest
2
See siin ei ole jutustus
ei legend
ega raamromaan.
Pigem ehk südametunnistus
ja sammud, mis selle taga on maas
3
Ridade vahele jäävad jooned
inspiratsioon otsib
kohta, kuhu ehitada pesa.
Udumetsadest lendavad välja
tulesädemed,
et uuesti loita tuled.
Ammu kustunud
külmas tuhas
Aastad kaotava tähenduse.
Aeg muutub suuruseks,
mida ei ole võimalik
mõõta.
Unustatud kaalud
ei tee vahet puudutuste sisul.
Ainult hulgal ja tugevusel.
Valgus varjutab vahepealsed
tülid.
4
Saadan pudelikirjad teele
ja vahatan korke,
et vette ei lahustuks
sõnade tähendus.
Riputan ukselinkide külge teepakke,
et kui veeuputus tuleb,
ei oleks ta nii maitsetu.
5
Raske on tundeid tunda
ja raske on neid ära tunda.
Millal ma olen
vihane ja vaevatud,
aga ikkagi naeran.
Kellena ma olen
puhanud ja rahulik
aga ikkagi kärsitu.
Kuulata ja kuuluda,
aga enne alla andmist
mitte loobuda.
6
Kogu aeg kipitab
kahetsuse marraskil
meenutus.
Kogu aeg olen
ootusärevuses
ilma, et sa oleksid
jäänud hiljaks.
Ja ma ei liialda,
kui kasutan absolutismi
aja olemuses.
Kogu aeg.
​
Mõtlen,
mis tunne see olla võiks,
kui sa annaksid mulle juba
andeks.
7
Suvehommikute juures meeldib mulle
kõndida läbi rohu,
kui pisaraid,
mis lahkuvat ööd mäletama jäävad,
päeva päikene veel ära pole jõudnud põletada.
8
Täna on minus lootus.
Võin teda sulle pakkuda
nagu värskeid trühvleid,
mis on lemmiklauludega glasuuritud
​
Kui ma argipäeva jõuan,
siis teen ühe argise kirja
ja võrgutan teda internetiga,
et ta sinu silmade ette langeks
9
Tule siis, kui ma
kirjutan ilust ja hirmust.
Kirjutan karvastest kasukatest
ja tuhksuhkrust,
mis tänavaid puuderdab.
Kirjutan pudelitest, mis elegantsi kätkevad.
Kirjutan toolist,
mis trooni kloonib.
Kirjutan kardinatest,
mis kardinale on katnud.
Ja kirjutan kahest lusikast
mu alustassil.
10
Üksinda tantsitud valsis
Veneetsia turistitühjal sillal
ei ole valesti astutud samme
11
Sügise värvi lehed
purunevad ja pudenevad
​
Puuvõre alla
peidab end ilmastikuolude eest
üks vana jalgratas
ja tema omanik.
12
et
süda oleks pea sees
mitte vastupidi
​
et taldade all oleksid
tiivad
mitte valusad villid
kust kohast läheb vastandite piir?
13
Linna peaväljakul
ainult peamised tegelased
jalutavad ringi ööniiskuses
ja varjavad
end paaride kaupa
kaaristute alla
​
jalajälgede seest.
kasvavad tiivad
tolmavatest tähtedest
Ning siis haihtuvad ära.
Aga mina ikka ei saa aru,
kuidas Su äraminekuid on alati rohkem
kui tagasitulekuid
14
Kirikukell kajamas
kuivanud kaevust.
Aeg jäi seisma.
Nagu meiegi selle viltuse trepi peal.
Hoian sind enda kõrval,
kui sa tahad istuda vanalinnas.
Hoian sind enda kõrval,
kui sa tahad tunda, et
mööduva jalgratta kodaratesse viskad
oma mütsi.
Et enam ei oleks mitte midagi
narrida.
Kuldse pilguga
vaatad mind.
15
Millesse sa usud
Kui näed langemas puult
Viimast lehte
Kellest sa mõtled
Kui kuuled, et hüütakse
Sinu nime
Millest sa unistad
Kui tunned, et kõik
On võimalik
Mille üle sa naerad
Kui nutmiseks
jaksu ei jätku.
Kust kohast valutad
Kui oled murdnud
Südame
Kes sa oled
Kui ärkad öösel üles
Ja peale pimeduse ei ole keset vaikust kedagi ega midagi
16
Me väikesed
Öö pimedas otsatuses
Ja käsi ei ulata andma
Me eksinud
Öö otsatus pimeduses
Ja tähti veel põlema ei panda
Üks väsinud
Teine väsimusest tüdinenud
Ja leppimist õhus pole tunda
17
Mu rõdul elavad looduse imed.
Tule, ma näitan neid.
Piletit ei küsi.
Hinga pealegi seda värsket õhku.
Ilu lõhna
Ja vabaduse maitset.
Minu päris isiklik paradiis.
Kuhu ennast kaotada.
Kust ennast leida.
Rõõmu täis kätega.
18
Piibliks loetud kupüürid
põlevad sõrmede vahel
siis, kui kõike saab osta.
Kilo kaupa ja
soodushinnaga.
Hullunud päevadel.
19
Pargid on täis udu
ja kiikedel istuvad naervad näod.
Tolmuste põselohkudega
jookseme ringiratast
nagu ajalugugi
20
On segaseid mõtteid,
millest ma saan aru
paremini,
kui mõistatusest
päevalehe tagumisel küljel.
Loodu loodab,
et kõik kuulub korraga võitjale
loodus loodab,
et kaotajaid ei olegi
​
Ära süüdista
mind loogika puudumises,
sest
ma mängin rõhuasetusega.
21
Mis juhtub, kui
ümbermaailmareisil
kodusadam ära upub
ja kuhu jätta oma ankrud
kui ei jaksa neid kaasas kanda
aga vette visata ei raatsi
?
22
Mu keha kodustab ühte väsinud vaimu,
kes pakkis oma kohvrid lahti
igasse viimsesse rakku.
ja lahustas end pimedusse
mis algab laugude tagant.
kontsentreeritult
ja konstantselt.
23
Naeratan vasakule
ja nutan paremale.
Unistan lõunasse
ja magan ülesmäge.
Ärkan allavoolu
ja kaotan karismaatiliselt
Sosistan otse
ja mäletan tagurpidi
Petan aegluubis
ja pettun täiskäigul.
Sõnadega joonistan jalajälgi radade sisse,
mis kuhugi ei vii.
24
Tänase hingerahu hind
on sentidest kokku loetud
pooleteist eurot.
Et osta pudel kihisevat veini,
et pudelitesse pääseksid
kõik kirjad,
mis merele kirjutatud.
25
Hommikud on alati müstilised,
eest ma ei märka neid saabumas.
Nad tulevad ootamatult.
Seljatagant.
Kiiremini kui ma oleksin oodanud.
Oleksin lootnud.
Astuvad platsi.
Ja ma ei tea, kust nad tulid.
Või kuhu nad lähevad.
26
Päevi näinud öös
Tajun su mõtteid
kui kuu peegeldust
Ideaalselt vormitud sõnadel,
mis meenutavad pärleid.
Üksteise järel reas.
Säravad indiviidid
Teineteist tundmata.
Kõrvuti seistes.
Nende sõnadega,
mis oma sünonüümiate tõttu
ühte tervikut kokku ei seo
27
Poole jalutuse pealt
loobun sukkadest.
Poole jalutuse pealt
annan ära oma kõrged kontsad.
Poole jalutuse pealt hakkan ootama
lõppu,
et me kõrvuti seista saaksime.
Sina küsid,
kas ma tahaksin minna taksoga
ja mina küsin,
kas sa ei tahaks
mitte-minna lennukiga.
juba järgmisel hommikul.
28
Tühjus on täis
väärtuseid,
mida näha ei ole.
Aga ma tean, et
kui õnnel oleks keha,
siis ma vaataksin, kuidas
ta minu kõrvalt püsti tõuseb,
peegeldades läbinisti lootust,
ära läheb.
Jättes mind mõtisklema selle üle,
kui müstilised silmad tal olid
ja kui valusalt tuttav naer.
29
Tal oli komme.
Kentsakas komme.
Süüa komme.
30
Väsin rääkimast
juttu,
millel ei ole
otsa ega äärt.
Väsin olemast
natukene rumal
ja liiga palju tark.
31
Pakk värvilisi pliiatseid,
millega tuhmunud mälestused üle värvida
Vaata, ma peitsin need sinu pükste katkisesse taskusse
koos suve lillede õitega
selles unistuses,
kus taevast sajab liblikid
ja värvilist muusikat kasvab
puude otsas.
Ma tean, mis su nimi on.
Sa oled ainukese pääsukese
tiivalöögi summutatud saladus.
Vabaduse vilistav muretus
pehmeks astutud kividel,
Paljaid jalgu jahutamas
karikarad, mis õitsevad varvaste vahel,
ja ennustavad ainult, et
"Armastab"
32
Enam ei mõista,
mis rahvusest näod on unedel.
Aga ma ähvardasin,
et ma kaotan ära nende kõikide sokkide paarilised,
kui nad jätkuvalt mul magada ei lase.
33
Ei oska olla
üksi
inimene,
keda ei tunne
ükski inimene.
​
Võib, et võõrad lähevad minema
ja asemele tulevad õhtute kaupa tuttavaid nägusid,
kellele naerdes rääkida
nutustest äraeksimistest linnas,
kus elan.
Ahastavatest arusaamatustest keeles,
mida räägin
Design by kerliaava.com
